Kui reformatsioon ja Halle pietism leidsid parima kõlapinna linnakodanluse ja maa-aadli hulgas, siis vennastekoguduse liikumine levis meie orjastatud talupoegade hulgas.

Algul kuulutasid Jumala sõna Herrnhutist siia saadetud “saksa vennad”, peamiselt käsitöölised.

Kuulutuse keskmeks oli Jeesus Kristus, tema ristisurm, tema armastus vaeste ja patuste vastu, tema õpetus, et inimesel on vaja ärgata, uueks saada, uuesti sündida.

Kuigi Sõna kuulutajaks oli “saks”, oli ta nõus talupoja madalast uksest sisse astuma ja palvetundi pidama hämaras rehes. Kõrtsiminemise asemel tuli kogu külarahvas siia, et külg külje kõrval kuulata lihtsat evangeeliumi, laulda, pilli mängida. Südameisse tulid lootus tulevikule, rõõm ja koos sellega rahvuslik ühtekuuluvustunne.

Uudised Herrnhuti misjonipõllult laias maailmas avardasid silmaringi, äratades talurahvas teadmisjanu ja õpihimu.

Nii pandi 18. saj 1. poolel alus eesti rahva usulisele, kultuurilisele ja rahvuslikule arengule, mis kulmineerus esimese Eesti Vabariigi ajal 1918-1940.

Pool sajandit punast terrorit võttis sihikule just kiriku kui rahvusluse ja emakeele hälli.

Kui 1960-1970 oli suur puudus vaimulikest ja neist, kes oleksid julgenud tulla usuteadust õppima, siis ligemale pooled tolleaegsete kirikuõpetajate ja teoloogia üliõpilaste kodudest olid vennastekoguduse juurtega.